Õigupoolest leidsime me esimesed tekstid sellest ooperist juba 2013. aastal, kui me panime kokku Manfredi ülevaatenäitust Kunstihoones. Idee oli koostada esimene terviklik näitus Manfred MIMi pärandist, mis balansseeriks tema leiutajatöö ja kunstniku eneseväljenduse piirimail ning selleks olime me sunnitud läbi töötama praktiliselt kogu tema arhiivi. Teiste asjadega peaaegu üldse mitte haakuvad olid märkmed, mis ta oli kritseldanud oma muidu väga tehnilist laadi jooniste ja sketch’ide servadele, ning esialgu ei saanud me isegi aru, millest need lähtuvad, või mis nad õieti on. Osa neist olid Eesti rahvusromantilised, osa nägid välja nagu katked Lennart Mere raamatutest, ning alguses pidasimegi me neid rohkem kirjandusest välja märgitud katketeks ja mõteteks kui Manfredi enda loominguks. Kuna need meil näituse tehnitsistliku käsitlusega ei haakunud, siis jäidki nad tervikuna välja.

Kui me esimest korda kuulsime Priit Raualt, et Aivar Mäega on olnud jutt ooperist ning kui Priit küsis, kas me oleksime huvitatud kaasa mõtlema kuuekümnendatest kõneleva originaalooperi loomisel, vastasime me kõigepealt JAH ja siis alles hakkasime proovima mõtlema hakata, mida õigupoolest on ajaloos kuuekümnendatel pakkuda, mis sobiks Eesti Vabariigi sajandaks juubeliks ooperina lavale tuua. Enamik juttu keerles Tõravere, kosmose, laulupidude ja muu sellise ümber. Läks aga vaja ühte üheksakraadise ilmaga jaanipäeva kaks aastat tagasi, kus Saaremaal küünla ümber toas istudes läks jutt Kaali, Karja kiriku, euroopa kultuuri ja Lennart Mere “Hõbevalge” peale. Ja sealt ooperi peale, ja järsku hakkas tunduma, et me oleme midagi sellist umbes samas võtmes juba korra kusagil kohanud. Järgmine aasta aega läks selle peale, et proovida aru saada, kas Manfred MIMi märkmed moodustavad midagi terviklikku, või on lihtsalt seosetud juhumõtted.

Selle ettevõtmise keerukusest aru saamiseks tuleb meelde tuletada, et Manfred MIM on väga sarnane Leonardo Da Vincile ja mõnes mõttes ongi Eesti oma Da Vinci. Täpselt samamoodi on ta ka kirja pannud oma leiutised ja tekstid, mis on ilma mingi alguse, lõpu või kontekstita jupid millestki, mis temal olid valmis tervikliku kontseptsioonina ning tema meelest iseenesest mõistetavad, kõigile teistele aga tabamatud. Me roomasime Manfredi käsikirjast välja lõigatud tükkidega käpuli mööda oma stuudio põrandat ja proovisime leida neis süsteemi ning järjestust, kuni ühel hetkel saime aru, et tegemist ongi tõepoolest tervikteksti ning veelgi enam, ooperiga.

Kõige hämmastavam kogu asja juures oli see, et laialilaotatud tekst hakkas rääkima mingit lugu, mis nägi välja nagu oleks tegu Lennart Meri “Hõbevalgest” välja jäänud materjaliga! Mõte, et kuuekümnendate kaks suurkuju, Lennart ja Manfred võisid teineteist tunda, hakkas sealtmaalt vaikselt idanema, ning peale Manfredi päevikute veelkordset hoolikat läbi tuhnimist jõudsime järeldusele, et nad mitte ainult ei tundnud, vaid olid ka head sõbrad ning üksteise innustajad. Nii on Meri materdanud talle omase südamlikkusega maha paljud MIMi leiutised, tituleerides need lahendusteks probleemidele, mida pole ilmarahva õnneks veel välja suudetud mõelda. Manfred, olles võibolla isegi pisut frustreerunud Meri ettevaatlikust suhtumisest nii olulisse asja nagu hiiglasliku rauast tulekera Saaremaale maha kukkumine antiikrahvaste silme all, aitas aga kuidas oskas kaasa Lennarti otsingutele. Meri, teaduse- ja rännumehena, pidas olenemata oma mõttelennust vajalikuks püsida akadeemiale sobivates raamides, mis omakorda pidas võimalikuks tema ekspeditsioone meie rahva esiisade juurde rahastada. Manfred, leidurina, ei pidanud paljuks uurida kõiki ideid ja algeid, olgu need siis kuitahes uskumatud.

Kui lugeda Lennart Meri raamatuid, tekib tunne, et ta alati nagu pöörduks kellegi konkreetse poole. Ei tundu üldse põhjendamatu oletada, et Meri raamatute peatükid oleksid nagu kirjad Manfredile. Nii võibki täna öelda, et see ooper, mille me oleme nüüd uuesti üles leidnud, on sündinud kahe suurmehe, kahe isemõtleja sõprusest. Paljuski kõneleb see ooper asjadest, mida Lennart ei pidanud võimalikuks või ei tahtnud “Hõbevalges” ja “Hõbevalgemas” kirja panna, aga mis seal ridade vahel ometi mingil kujul olemas on. Lood, mis teevad Eestimaa suureks.