Mida rohkem me Manfredi pärandi lahtimõtestamisega tegelesime, seda enam olime sunnitud endalt küsima : kas Manfred tantsis? On see tõesti võimalik? Ajalugu teab vähe teadlasi ja leiutajaid, kes oleks olnud silmapaistvad koreograafias ja tantsukunstis. Võimalik, et teadlasel ja konstruktoril ei jää aega katsetada liigutustega, mille eesmärgiks ei ole sihipärane ja praktiliselt kasutatav tulemus. Leiutaja loomingulisus ja tantsija loomingulisus tunduvad olevat vastandlikud.

Ja ikkagi. Manfredi märkmetega töötades jäi meile pidevalt silma kummalisi kritseldusi leheservadel, mille sisemine loogika ühendas ennast süsteemse järjekindlusega läheduses asuvate lausete rütmidega. Või sünkroniseerus mõne isomeetriliselt kujutatud masina või kaadervärgi liikumisskeemiga. Mida Manfred tulevastele lugejatele öelda püüdis? Kas me peaks uskuma, et ta sodis niisama, lasi joontel vabalt juhtuda? Selleks oli Manfred kindlasti liiga süsteemne. Ja isegi tema juhuslikes kritseldustes oli alati mingi süsteem.

Lõpuks ei jäänud meil muud üle kui teha kokkuvõte : jah, Manfred tantsis. Tõsi, kusagilt ei jäänud muljet, et ta tegi päriselt, füüsiliselt. Pigem oli ta nagu reaalajalise komponeerimisvõimega helilooja, kes kuulab oma teoseid peas, vajamata selleks muusikainstrumente, õigupoolest vajamata isegi paberit kuulatava materjali ülesmärkimiseks. Partituur lihtsalt kerib ennast lahti. Ja Manfredi peas oli pidevalt midagi veel infotihedamat kui muusikaline partituur.

Manfred, kes oli küberneetika printsiipe kirjeldanud tegelikult juba ammu, kirjutas selles ajas, kust pärinevad tema ooperimärkmed, siiski palju kirjutusmasinal. (Tundub, et talle meeldis sisse elada parasjagu käimasoleva ajastu tehnoloogiasse.) Selle käigus täheldas ta, et kirjutamisest tuleneva mehaanilise rütmi kõrvalnähud tema struktureeritud kujutluses väljendusid ka motoorselt. Ta hakkas kuhjuvaid koreograafilisi mustreid üles märkima. Muidugi ei kasutanud ta rahvatantsu või ajaloolise tantsu ülesmärkimise viise. Nagu ikka, arendas ta välja omaenda idiosünkraatilise üleskirjutusviisi – selle tõttu oligi nii raske neid visuaalseid märkmeid koreograafiliste stseenidena ära tunda.

Kirjutamisest tekkiv rütm hakkas suunama kehaliste rütmide organiseerumist, ja täpselt ettekujutatud liikumismustrid mõjutasid vahetult kirjutamist. Tundub, et mingil perioodil mõtles Manfred selle tagasisidel põhineva süsteemi võimalused põhjalikult läbi ja hakkas seda kasutama süsteemselt. Leiutaja terav mõistus sai kiiresti aru, et narratiivsete sõnumite esitamine vahenditega, mis ei sisalda midagi narratiivset, pole mõistlik plaan. Manfred keskendus rütmide ülekandumisele teksti ja kehalise liikumise vahel, sõnumiga tegelemise jättis ta teadlikult hoopis teistesse kompositsioonikihtidesse.

Tundub, et ümbruse suhtes äärmiselt tähelepanelikuna on Manfred oma koreograafilistesse mustritesse sisse lülitanud kirjutamispaikade floora ja fauna rütmilised ja arütmilised dünaamikad. Voogamine, kõikumine, pulsatsioonid ruumi vertikaalteljel ning sihitu hõljumine paistavad pärinevat osalt puudelt, osalt lindudelt. Imetajate maalähedasemad trajektoorid on leidnud vähem kajastamist. Võimalik, et need kippusid aeglustama Manfredi kiiretel suunamuutustel põhinevaid lauserütme. Kusagil pole ka mingeid selgepiirilisi nõuandeid, kuidas neid jazzilikke märkmeid tuleks täpselt kasutada.

Teatud osa Manfredi plaanidest jääb paratamatult kaotsiminekute ja mahakustumiste tõttu ebaselgeks. Seega ei ole tegu mingi kindla kokkuleppe rekonstruktsiooniga. Kui mingi muster tundus piisavalt reljeefsena, tõime me selle esile. Me ei tea, mis võis jääda märkamata. Me ka ei muretse sellepärast. Manfred leiutas ja ka meie leiutame. Ainus, milles me võime kindlad olla, on see, et inimestel on enamasti kaks kätt ja kaks jalga. Sellest peaks piisama.