MIMproject on kaootilise loomuga kollektiiv – vahel tundub, et kollektiiv koosneb ainult koreograafidest, vahel, et kirjanikest. Ja mõnikord hoopis autoremondilukkseppadest ja torumeestest. Üks on kindel – esmapilgul ei saa MIMprojecti liikmetele ühtki ühist nimetajat anda, sest huvid ja tegevusvaldkonnad on niivõrd erinevad.
Siiski-siiski, huvi Manfred MIMi pärandi vastu (olgu need siis tema põhjalikud avaldamata teadustööd või avantüristlikud installatsioonid) on MIMprojecti liikmetel nii tugev, et nad lihtsalt peavad koos neid krüptilisi materjale läbi töötama. Ja mida rohkem MIMproject Manfredi märkmetes kategooriaid loob, seda kummalisemaks leiud muutuvad. Nõnda siis juhtuski, et MIMprojecti liikmed komistasid endalegi üllatuseks väga detailsete ooperikirjelduste otsa. Kõigepealt ilmusid välja noodikirja ja libreto katkendid, seejärel joonised stsenograafiast ja koreograafiast. See tundus esialgu võimatu, sest siiamaani võis Manfred MIMi tippteoseks pidada tema leviteerivat pikslit ehk “Makroskoopi”. Pikslit hindasid väga kõrgelt nii Eesti Kultuurkapital kui ka Fujitsu korporatsioon, mis pärast Manfredi makroskoobi avalikku esmaesitlust patenteeris terve selle SÕNA!

Aga MIMprojectil on rohkem kui sõna. MIMprojectil on heli- ja raadiolained, liikumine, valguse peegeldumine objektidelt, binaarkood ja lõpuks – ühise nimetaja puudumine võrrandist. Sellest viimasest rohkem võtta on võimatu.

Manfred MIMi pärandi tõlkimisega tegelevad ning ooperi ja muusika lavaküpseks saamise eest hoolitsevad MIMproject’i liikmed Andrus Aaslaid, Henri Hütt, Taavet Jansen, Raul Keller, Mart Koldits, Tatjana Kozlova-Johannes, Andrus Laansalu, Maike Lond Malmborg, Evi Pärn, Evelyn Raudsepp, Karl Saks, Andres Tenusaar, Kalle Tikas ja Oksana Tralla.