Ei tohiks olla midagi, mis seoks Manfred MIMi ja ooperit. Me kõik teame, mis on ooper. Isegi kui on raske ooperit defineerida, tunneme me ooperi kohe ära, kui teda näeme. Ka Manfred MIMi on raske defineerida, aga erinevalt ooperist, me ei tunne teda ka ära. Ka mitte siis, kui me teda näeme. Sest tegelikult me ei näe teda kunagi. Manfred MIM ei ole soovinud avalikkuse tähelepanu ja selle tõttu pole ta seda ka saanud.

Aga see ei tähenda, et teda ei üldse tunta. Tõsi küll, Manfred MIM ise on öelnud: «Kuskile pole salvestatud, millal ma sündisin» ja nii see tõesti on. Tema elust teatakse peamiselt üksikuid episoode, näiteks, et ta leiutas makroskoobi ammu enne selle leiutamist. Või et ta oli suuteline hobusest ja adrast koosneva dolomofoniga kuulama paljanduva paeplaadi häält – sealjuures terve mõistuse juures püsides. Siiski, mida aeg edasi, seda rohkem on neid üksikuid episoode kogunenud. Nüüdseks on need moodustanud katkendliku, kuid jälgitava loo.

Näiteks avastas Manfred MIM mõni aeg tagasi ennast Teisest Maailmasõjast – ebameeldiv avastus mõistagi igaühele. Taibanud, et see asi ei parane, möllis Manfred ennast prantslasena liitlasvägede koosseisu ning saabus kahuriinsenerina lahinguväljale. Manfred ei tahtnud tappa. Ta tahtis uurida, kas oleks võimalik tagasi pöörduda kahurikuulide ajaloolise ümmarguse kuju juurde. Osutus, et vastus oli «Ei».

See oli igav vastus, ja Manfred loobus kahuritest. Ta asus leiutama lõpmatut televiisorit ja rauast pikslit. Ta tegi päris palju märkmeid ja see periood tema elust on suhteliselt hästi dokumenteeritud. Siis korraga, umbes 1960ndatelt, märkmed katkesid. Me ei leidnud pikka aega sellele mingit seletust – Manfred MIM tegi alati midagi, täielik vaikus ei tundunud loogiline. Ja siis korraga ilmusid välja arusaamatud mikrofilmid. Pärast sissejuhatavat segadust (me nimelt ei suutnud tuvastada, mida üldse neil on kujutatud, kuigi autor tundus olevalt kindlalt Manfred), tekkis täiesti ootamatult hüpotees – aga mis siis, kui see on noodikiri? Algul tundus see võimatu. Manfred oli alati olnud leiutaja, ja helidega tegelemine polnud talle võõras, aga kas ta tõesti kirjutas sihipärast partituuri?

Osutus, et kõik oli veelgi keerulisem. Ühe metallitolmu ja vanade mootorrattagardaanidega kaetud töölaua sahtlist tuli välja – 1960ndate sündmusi ja ajaloolisi isikuid senitundmata vaatenurgast esitav libreto. Libreto sisaldas põikeid ka palju sügavamasse ajalukku, kuhugi, kus Eesti kultuurilisele olemasolule pandi dolomiidist alus. Ja see sobis kokku krüptograafilises noodikirjas mikrofilmidega. Kokkuvõte, mille me saame nüüd juba teha, nii uskumatu, kui see ka ei tundu – Manfred MIM oli kirjutanud ooperi ning jätnud selle ootama aega, kui ilmuvad tehnilised võimalused tema ideede teostamiseks.

Ainus tõsine küsimus, mida me nüüd aegajalt endalt küsime on – võib-olla oleks 100 aasta pärast veel paremad tehnilised võimalused? Kahjuks jättis Manfred MIM tulevikku liikumise masina leiutamata. Seega puudub küsimusele mõistlik vastus, ja me teeme selle ooperi nüüd.